Tegelikult plaan oli aus ja hea- kuna tuleb nii kui nii Itaaliasse minna paate tooma siis miks mitte ühendada meeldiv ja kasulik.
Filippi tüübid pakkusid välja, et kuna Matti niigunii tuleb, et võta Allar ja Kaspar kaasa ning võistelge Silver Skiffil.
No, mõeldud tehtud! Pakkisime oma kolm asja kaasa ning sõitsime 12h bussiga Torinosse.
Kohale jõudes ootas meid ees vägagi äge õhtune Torino. Vihma sadas mõnuga aga meeleolu oli ärev, sest jubav käisid kõlakad et võib-olla võistlust ei toimugi. Kuna ilmastikust tingituna oli niigi toodud võistlust üks päev varasemaks mis põhjustas väga paljude rahvusvaheliste võistlejate mitte saabumise. Kokku oli end üles andnud 593 võistlejat.
Okei, põhjustest ka. Kuna piirkonnas olid liikumas väga võimsad ja vihased vihmapilved mis mõnes piirkonnas tõid maapinnale 400mm sademeid 5 tunniga. Enamikele meist ehk pole uudis et Torino (taliolümpia’06) linn asub alpide või siis mingi muu mäestiku- igatahes jalamil. Kuna vihmavett saabub linna väga palju, on seda üritataud linnast eemale suunata väga suurte kanalitega. Needsamad kanalid on nn hädaolukorra puhuks ühendatud linna läbiva jõega. Kui kanalite tammid avada tuleb piki jõge natuke üle meetri kõrgune nn tõusulaine mis pühiks väga kindlalt enamus ühesed oma teelt.
Kuna keegi ei osanud ette aimata, et kas seda on vaja teha või mitte- tuli võistlus ametivõimude tungival soovitusel ära jätta.
Küll aga väga kohapeal oli väga meeldiv- kuna olime, nagu öeldakse, kutsutud külalised siis saime ringi vaadata klubi ruumides ja juttu ajada Itaalia sõudepomodega.
Hommikul kui teatati, et võistlus jääb siiski ära, pakkisime uued paadid peale ning asusime teele- 12h tagasi kodupoole. JUHHAAAIDDII.
Klubi “pearuum” koosolekute jms tarbeks.
Allar ei taha bussiga koju sõita uuesti.